LAUPÄEV 23. märts 2019
ETTEKANDED JA VESTLUSRING
Ettekanded ja vestlusring leiavad aset laupäeval, 23. märts kl 10-17:30 K-Salonis (Bergmannstraße 54, 10961 Berliin).
Päeva juhib Aira Paschke. Ettekannetega astuvad üles Aivar Jürgenson, Valdur Mikita ja Linda Kaljundi. Vestlusringis osalevad lisaks neile ka Helgi Põllo ja Airis Meier.
Aivar Jürgenson – Eestluse elujõust võõrsil – tähelepanekuid erinevatest kogukondadest
Läbi kümnendite on migratsiooniuurijad otsitud teooriat, mis hõlmaks ja seletaks migrantide gruppide koosseisu, rändeotsustuste muutlikkust, sihtpaikade valikut, kohanemist sihtmaal ning tagasirännet. Uurimisparadigmad resoneerivad üldiste ühiskondlike arengutega. Kui 1990. aastatel sõnastati mõned programmilised üleskutsed luua kõikehõlmav migratsiooniteooria, mis vastaks maailmas valitsevatele uutele tingimustele, siis tänini sellist teooriat ei eksisteeri. Ja nagu me teame, pakub migratsioon jätkuvalt üllatusi.
Ettekandes analüüsitakse Siberi, Kaukaasia ja Argentiina eestlaste juures tehtud välitööde põhjal rände- ja kohanemis-/assimilatsiooniteooriaid, osundades nende kehtivusele/mittekehtivusele nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Millised võimalused on eestluse säili(ta)miseks eesti külades (idadiasporaa), millised aga Lääne suurlinnades (läänediasporaa)? Millist rolli mängib eesti päritolu ja eestlus erinevate inimeste ja kogukondade jaoks?
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Aivar Jürgenson on üle kahekümne aasta pühendunud Eesti diasporaakogukondade kujunemise ja identiteediloome analüüsimisele. Tema doktoritöö keskendus Siberi eestlaste paigaidentiteedile, hiljem on ta uurinud Argentina ja Kaukaasia eestlasi. Argentina eestlaste puhul oli peamiseks fookuseks vabatahtliku ja sunniviisilise rände dihhotoomia, Kaukaasias postkoloniaalsed arengud.
Valdur Mikita – Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas
Eestlase identiteediloomes tõusevad kuldse kolmikuna esile laulupidu, mets ja maakodu. Kui laulupidu kehastab endas selgepiirilist ja hõlpsasti määratletavat rahvuslikku ühisrituaali, siis kaks ülejäänut on märksa intiimsemad ja identiteediloome seisukohalt raskemini piiritletavad. “Metsal” ja “maakodul” näib olevat eesti kultuuris kaunis hämar ja salapärane roll, mis võib-olla just seetõttu kultiveerib samal ajal ka võrratut rahvuslikku identiteediloomet. Mõlemad nähtused võtavad avasüli vastu kõik neile omistatavad võluvalt irratsionaalsed funktsioonid, olles seeläbi varjupaigaks animistlikule mõttelaadile. Mõlema puhul torkab silma tugev kultuurimälu funktsioon, mis avaldub näiteks kohapärimuse väärtustamises põlvkondliku järjepidevuse kandjana. Kodumetsa koos pärimuslike korjealadega varjatakse võõraste eest kiivalt siiamaani – hea seenekoha reetmine on ränk kuritegu terve suguvõsa vastu. Lisaks on tagasihoidliku sotsiaalse võimekusega ühiskonnas maa- või suvekodul teinekord ka hõimkondliku vanadekodu funktsioon – see on paik, mis võimaldab inimesel väärikalt vananeda.
Maastiku tajumine kodu orgaanilise osana on läänemeresoome maailmapildile siiani iseloomulik. See kujundab inimeste arusaamu loodusest ja loodushoiust. “Lekkiv animism” on oluline komponent eestlaste maastikutunnetuse kujunemisel, omades teatud väljundit ka tänapäeva looduskaitses. Muude sõdade kõrval on eestlased pidanud viimase 100 aasta jooksul kolm üsna omapärast sõda – soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. See näitab üsna selgelt, et rahvuslik identiteediloome käib Eestis ikka veel põlismaastike kaudu.
Kirjanik Valdur Mikita lõpetas Tartu ülikooli bioloogina, õppis kraadiõppes semiootikat ja kultuuriteooriat. Laiema avalikkuse ette jõudis ta 2013. aastal ilmunud ning mitmeid auhindu pälvinud raamatuga "Lingvistiline mets". Tema sooja huumoriga vürtsitatud mõtisklused eestluse eripärast, eestlaste elu- ja loodustunnetusest on puudutanud paljusid. Valduri värskeim raamat, 2018. aasta lõpus ilmunud “Eesti looduse kannatuste aastad”, käsitleb Eesti looduse kiiret muutumist viimase sajandi jooksul.
Linda Kaljundi – Eesti rahvusmütoloogia – kohalik või globaalne
Rahvuslikud ideed ja sümbolid, tavad ja rituaalid on Eestis viimasel aastakümnel uuesti populaarseks muutunud. Varasemaga võrreldes on muutunud rahvusliku identiteedi väljendumise vormid (disainist digikultuurini); aga ka selle poliitiline kontekst – võttes ühtaegu arvesse nii Lääne-Euroopas siiani laialt levinud rahvusluse kriitikat kui ka sealsamas pead tõstvaid uusrahvuslikke ja populistlikke liikumisi. Kuidas selles raamistikus Eesti rahvuslust mõista, tõlgendada ja mõtestada? Kelle pärisosa see üldse peaks olema? Kas ja kuivõrd võime pidada ühe väikerahva rahvusluse ilminguid erinevaks suurte rahvuste rahvuslusest? Ning kui algupäraseks saame me nii Eesti rahvusliku identiteedi juuri kui selle tänapäevaseid avaldumisvorme pidada? Ettekandes asetatakse Eesti praeguseaegse rahvusluse ilmingud, sümbolid ja praktikad selle varasemate arengute taustale, tuues kõrvutusi 19. sajandi ja 20. sajandi alguse rahvusliku ideestiku ja kultuuriga – ning väidetakse, et nagu iga rahvuslust, aitab ka Eesti rahvuslust mõista rahvusülese ja globaalsegi konteksti, motiivide ja ideede rände arvesse võtmine.
Linda Kaljundi on Tallinna Ülikooli õppejõud ja teadlane, kes on tegelenud Läänemeremaade ajaloo ja ajalookirjutusega ning uurinud Eesti ja naabermaade kultuurimälu ehk ajalooliste romaanide, piltide jm mõju rahvuslikule identiteedile ja ajalookäsitlusele. Tema viimane suurem uurimis- ja näituseprojekt oli 2018. aastal koos Tiina-Mall Kreemiga kureeritud näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos: Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis“ (KUMU kunstimuuseum).
Airis Meier on Tartu Ülikoolis omandanud magistrikraadi eripedagoogikas ning Berliinis MBA strateegilise juhtimise ja kommunikatsiooni alal. Airis töötab juba 15 aastat Brüsselis Euroopa Parlamendis ja tal on kaks sünnijärgse topeltkodakondsusega last. Airis võtab vestlusringist osa mitmikidentiteediga laste ema ja kogukonna aktivistina.
Aira Paschke õppis Münchenis etnoloogiat ja kultuuridevahelist kommunikatsiooni ning Berliinis kasvatus- ja haridusteadust. Viimased kuusteist aastat on ta töötanud muu hulgas coachi ja kultuuridevahelise suhtluse koolitajana. Aira juhtis aastaid Berliini Eesti Kooli ja on Berliini Eesti Kultuuriseltsi KAMA asutaja ning esimees.