Olukorras, kus rahvuslus on mitmel pool maailmas taas võtmas radikaalseid vorme ning traditsioonilisena kujutletud talupoegliku elulaadi väärtustamise ja rahvuslike sümbolite politiseerimise taga nähakse paiguti ohtlikke parempoolsuse ilminguid, on paslik arutleda ka välismaal elavate eestlaste kultuurilise identiteedi ja selle väljendusvormide üle.
Tänapäeval elab vähemalt 15% eestlastest – hinnanguliselt 150 000-200 000 rahvuskaaslast – väljaspool Eestit. Tänu arenenud meediale ja logistikale on neist paljudel säilinud võrdlemisi tugev side oma päritolumaa ja selle kultuuriga – avatud maailmas on suurenenud mitme riigiga seotud olevate ehk hargmaiste inimeste hulk. Uuel asukohamaal ja/või segaperes elamine/kasvamine nõuab aga sageli siiski teadlikku pingutust hoidmaks alal eelneva(te)le põlve(de)le omaseid tavasid ja kombeid, kuna väline keskkond ei pruugi nende püsimist toetada ja soosida. Arusaamad ja tegevused, mis ei tundu enam ei praktiliselt ega ka emotsionaalselt vajalikud, kaovad seejuures tahes-tahtmata unustusse või omandavad uue vormi.
​
Mälu pidepunktide teisenemise ja identiteetide hajumise küsimused võivad teravalt päevakorda kerkida nii diasporaakogukondades kui peredes, mille liikmed on erinevat päritolu. Paljud vanemad soovivad, et nende järeltulijad ei kaotaks siiski sidet oma vanema(te) päritolumaa kultuuriga, kujundades välja hübriidse identiteedi, mis laseks neil end mitmes kultuuris koduselt tunda. Selle eeldus on, et vanem tunneb ega häbene oma kultuuri, on motiveeritud seda edasi andma, austades ühtlasi uue asukohamaa traditsioone.
​
Vältimaks ühesuunalist assimileerumisprotsessi – kultuuriliste eripärade kadumist ja sulandumist vastuvõtvasse ühiskonda – ning toetamaks lõimumist tuleb sageli esmalt teadvustada oma juuri ja pärandit. Sealt algab ka „teise“ kultuuriliste eripärade väärtustamine, mis on aluseks vastastikuse lugupidamise ja üksteisemõistmise tekkele. Kas ja kuidas võiks siis hoolitseda selle eest, et nii üksikisiku kui kogukonna identiteediloome seisukohalt oluline teadmiste lõng ei katkeks?
​
Nende küsimuste üle mõtisklemiseks korraldab Berliini Eesti Kultuuriselts KAMA 22.-24. märtsil 2019. aastal Berliinis sümpoosioni „Kodus ja võõrsil – hargmaise Eesti kultuurilisest identiteedist ja pärandist“. Sümpoosioniga tähistab selts ühtlasi oma 4. sünnipäeva (KAMA4).
​
Sümpoosion pakub hea võimaluse ühelt poolt enda ja teiste kultuurilise identiteedi väljendusvormide, sh kodust kaasa saadud oskuste ja teadmiste ning sealjuures tahes-tahtmata ka nende edasiandmisest loobumise põhjuste, üle järele mõtlemiseks. Teisalt inspireerib see algatama vaimse pärandi uurimise, talletamise ja edasiandmise alaseid tegevusi väliseesti kogukondades, kaasates sellesse nii lapsi kui täiskasvanuid. Seeläbi aitab sümpoosion kaasa eesti keele ja kultuuri hoidmisele ning arendamisele väljaspool Eestit, andes õpetajatele ja teistele huvilistele (nt lapsevanematele ja kultuuriseltside liikmetele) selleks vajalikud metoodilised tööriistad, mille abil suunata ka teisi pärandialaste ettevõtmiste ja küsimuste esitamise juurde.
​
EESMÄRGID:
-
Arutleda hargmaiste sidemete ja kultuurilise ning rahvusliku identiteedi avaldumise strateegiate ja praktikate üle Eestis ja selle diasporaakogukondades.
-
Avardada ja mitmekesistada arusaama kultuurilise identiteedi hoidmise viisidest ja võimalustest uuel asukohamaal.
-
Teadvustada ja väärtustada vaimse pärandi rolli ühiskonna sidususe tagamisel ja toetada selle elujõulisust, innustades sümpoosionil osalejaid elavat pärandit märkama, väärtustama, hoidma ja edasi andma.
-
Arutleda vaimse pärandi rolli ja võimaluste üle erineva kultuuritaustaga kogukondade üksteisemõistmise ja vastastikkuse austuse kujundamises ja suurendamises.
-
Pöörata tähelepanu teadmiste, oskuste, kommete ja tavade edasiandmiseks vajalikele tingimustele: nii praktilistele vajadustele, mis toetavad traditsioonide püsimist uuel asukohamaal, kui põhjustele, mis seda takistavad.
-
Motiveerida osalejaid algatama kultuurilise identiteedi ja selle hoidmise teemalisi arutelusid ning ettevõtmisi, andes neile selleks vajalikud algteadmised ja oskused, mis võimaldavad nii lapsevanema kui õpetajana toetada eesti keele ja kultuuri püsimist väliseesti kogukondades.
​
Oodatud on kõik, kes teema vastu huvi tunnevad.
​
Sümpoosioni töökeel on eesti keel.
​
22. märtsi filmiõhtu on suunatud ka rahvusvahelisele publikule: dokumentaalfilmid on varustatud vene- ja inglisekeelsete subtiitritega, arutelu toimub inglise keeles.
​